browser warning text

Lendav hollandlane

Tormine merereis Riiast Londonisse ja Heinrich Heine jutustus igaveseks merd sõitma määratud kaptenist, kelle needuse suudab lunastada vaid truu naise tingimusteta armastus, andsid Wagnerile mõtte kirjutada ooper „Lendav hollandlane”.

Helilooja libreto Heinrich Heine „Härra Schnabelewopski memuaaride“ ainetel.
Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2016.

Lavastaja: Pamela Recinella (Itaalia)
Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Kaspar Mänd
Kunstnik: Yannis Thavoris (UK)
Valguskunstnik: Matt Haskins (Suurbritannia)
Koreograaf: Daniel Kirspuu
Video: Apparati Effimeri (Itaalia)
Videokunstnik: Marco Grassivaro

Tänaseks on sellest saanud helilooja üks populaarsemaid lavateoseid. „Lendav hollandlane” oli Wagneri neljas ooper ja esimene teos, millega ta astus sammukese lähemale muusikadraamale. Noor helilooja leidis kaptenis sugulashinge – kehtivaid reegleid muuta püüdva mehe, kes igatseb puhkust elumere lainetest.
Lavastaja Pamela Recinella ja kunstnikud Yannis Thavoris ning Marco Grassivaro on loonud Wagneri tormisest ja põnevast loost kaasaegse ning äärmiselt visuaalse lavastuse.
Pamela Recinella: „1840ndatel uskus Wagner naiivse aktivistina, pooldades Noor-Saksamaa nimelise kirjandusrühmituse vasakpoolset kriitikat kapitalistliku ühiskonna kohta, et kunstil peab olema ühiskonnas revolutsiooniline funktsioon. Kuigi noor helilooja tundis „Lendava hollandlase” ainestikuga tugevat isiklikku seost ning samastus korrumpeerunud ühiskonnast kõrvale jäetud ja rahu otsiva äraneetud mehega, on lool ka laiem poliitiline sõnum, mis ühtib Wagneri hilisema arusaamaga müütide ajatust olemusest. „Lendav hollandlane” on sisuliselt kaasaegne müüt, mille peategelane on enesekeskne ja ahne, teda kannustab rahuldamatu vajadus rohkema järele ning tema needuseks on suutmatus leida rahuldust. See on müüt, mis on ka tänapäeval aktuaalne. Meie lavastuses toimub tegevus kapitalistlikel 1980ndatel, kus Hollandlane on langenud justkui ihade masinasse, mis toitub materialismist ja füüsilisest tarbimisest. Nii nagu Wagneril, saab sellises maailmas lunastus tulla vaid läbi Senta ja tema jäägitu pühendumise kunstile.”

Vaata veel: