browser warning text

LOSSIMUUSIKA: MARCEL KITS & RASMUS RAIDE

RAHVUSVAHELINE KONTSERDISARI LOSSIMUUSIKA

KONTSERDID KADRIORU LOSSIS PÜHAPÄEVITI KELL 17

P 17.09.2017 kell 17 Kadrioru loss

MARCEL JOHHANES KITS, tšello
RASMUS RAIDE, klaver

Kava:

LUDWIG VAN BEETHOVEN (1770-1827)
Sonaat klaverile ja tšellole op 5 nr 2 g-moll
Adagio sostenuto ed espressivo - Allegro molto più tosto presto
Rondo. Allegro

RANZ SCHUBERT (1797-1828)
Sonaat tšellole ja klaverile a-moll “Arpeggione” D.821
Allegro moderato
Adagio
Allegretto

Esimesed kaks tšellosonaati komponeeris LUDWIG VAN BEETHOVEN 1796. aastal Berliinis. Need on pühendatud Preisi kuningale Friedrich Wilhelm II-le, kes oli suur muusikasõber ja harrastajast tšellomängija. Helilooja kandis mõlemaid teoseid ise korduvalt ette, mängides koos kuningliku orkestri tšellisti Jean-Pierre Duport´i või tema venna Jean-Louis Duport´iga. Sonaadi g-moll op 5 nr 2 tiitellehel seisab, et see on loodud klaverile ja tšellole. Selline instrumentide loetelu oli alles kujunemisjärgus oleva klassikalise sonaadivormi puhul loomulik. Lisaks käsitleti tšellot kuni XIX sajandi alguseni peamiselt ansamblipillina, mis toetas klahvpilli bassipartiid. G-moll sonaadi teeb eriliseks selle vorm, mis ei kopeeri Haydni ja Mozarti mudelit, vaid paigutab palju säravaid ja erineva karakteriga muusikalisi kujundeid vaid kahte ulatuslikku ossa. Muusikaline materjal jaotub sonaadis üsna võrdselt ja mõlemad pillid saavad end mitmekülgselt eksponeerida.

XIX sajandi algus oli muusikainstrumentide arengus dünaamiline aeg. Klahvpillid tegid läbi suuri muudatusi ja osad puhkpillid alles otsisid oma tänapäevast kuju. Isegi viiuli ja tšello konstruktsioonis tehti olulisi täiendusi: tugevama kõla ja eredama tämbri nimel pikendati pilli kaela ning suurendati keelte pinget. Viini pillimeister Johann Georg Staufer läks veelgi kaugemale ja konstrueeris täiesti uue keelpilli, mis ühendas endas kitarri ja tšello või viola da gamba omadused. Kuuekeelse poognaga mängitava kitarri (häälestus E A d g h e´) nimeks sai ARPEGGIONE. Paraku jäi muusikainstrumendi eluiga lühikeseks ja me ei teaks sellest eksperimendist ilmselt midagi (ühtegi arpeggionet säilinud ei ole), kui FRANZ SCHUBERT ei oleks 1824. aastal komponeerinud sonaati a-moll arpeggionele ja klaverile, mis kohe Vinzenz Schusteri poolt Viinis avalikult ette kanti. Erakordne teos elab oma elu edasi ilma instrumendita, millele see loodi. Arpeggionele kõige sarnasemaks muusikainstrumendiks on ilmselt tšello, omades umbes sama laia ulatust (üle 4 oktaavi) ja võimaldades teose partituuri peaaegu ilma muudatusteta ette kanda. Alles 1871. aastal esmakordselt kirjastatud sonaat esitab interpreetidele erakordselt kõrgeid nõudmisi ja on oma lummavas ilus üks kammermuusika tähtteoseid läbi aegade.

MARCEL JOHANNES KITS alustas tšelloõpinguid 5-aastaselt Lembi ja Reet Metsa juures. 7-aastaselt astus ta Tallinna Muusikakeskkooli Laine Leichteri tšelloklassi, 16-aastasena jätkas Mart Laasi tšelloklassis.
Alates 2014 oktoobrist õpib Marcel Saksamaal Trossingeni muusikaülikoolis prof. Francis Goutoni juhendamisel. Ta on osalenud edukalt paljudel vabariiklikel ja rahvusvahelistel konkurssidel, millest võib välja tuua 8-aastasena võidetud 2. koht rahvusvahelisel tšellokonkursil Liezenis (Austria), millele järgnes 2006. aastal 1. koht Karl Davõdovi nimelisel tšellistide konkursil Kuldigas (Läti). 2008 ja 2011 pälvis ta 2. preemia Dombrovski nimelisel keelpillikonkursil Riias (Läti) ning aastal 2009 2. preemia rahvusvahelisel konkursil “Noor muusik” Tallinnas. Aastal 2013 võitis Marcel ETV telekonkursil “Klassikatähed” peapreemia ning ERSO eripreemia. Sellele järgneva aasta jooksul andis Marcel üle 100 kontserdi üle Eesti, sealhulgas ka kõigis suurimates kontserdisaalides. 2015. aasta aprillis pälvis ta Trossingeni muusikaülikoolis toimunud ülekoolilisel konkursil teise peapreemia. 2015. aasta oktoobris pälvis Marcel Eesti Keelpillimängijate konkursil 1. preemia (mis oli ühtlasi ka konkursi ainus 1. preemia) ning Thomastik-Infeldi eripreemia.
Marcel Johannes Kits on esinenud solistina ERSO, Läti RSO, Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Ü-ENSO, Liepaja sümfooniaorkestri ja Orchestra Ensemble Kanazawa (Jaapan) ees ning teinud koostööd selliste dirigentidega nagu Risto Joost, Arvo Volmer, Mihkel Kütson, Mikk Murdvee ja Jüri Alperten.
Ta esines Eesti Vabariigi 97. sünnipäeva presidendi vastuvõtu kontserdil ERSOga Jõhvi kontserdisaalis Risto Joosti juhatusel. 2015 sügisel esines Marcel solistina Saksamaal Württembergi Filharmoonia sümfooniaorkestriga, Venemaal Peterburi sümfooniaorkestriga ning Eestis Tallinna Kammerorkestriga, kus esitamisele tuli Schumanni tšellokontsert ja Tšaikovski “Rokokoo variatsioonid.”
Ta on osalenud aktiivselt erinevatel meistrikursustel prof. Stefan Popovi, prof. Michaela Fukačová, prof. László Fenyö, prof. Wen-Sinn Yangi, prof. Jan-Erik Gustafssoni, prof. Marko Ylöneni ja paljude teiste juures Norras, Saksamaal, Šveitsis, Bulgaarias, Itaalias, Hispaanias, Suurbritannias jne.
Alates aastast 2010 neljal järjestikusel suvel on ta saanud täisstipendiumi osalemiseks Astona rahvusvahelistel suvekursustel Šveitsis.
Marcel Johannes Kits mängib aastast 2016 Francesco Ruggeri valmistatud tšellol (Cremona, 1674), mis on talle mängida antud Deutsche Stiftung Musiklebeni poolt.
https://www.marcelkits.com/

RASMUS ANDREAS RAIDE alustas muusikaõpinguid seitsmeaastaselt Ell Saviaugu juures Tallinna Muusikakeskkoolis, jätkas Martti Raide klaveriklassis ning lõpetas kooli 2014. aastal kuldmedaliga. 2014. aasta sügisest jätkab ta õpinguid Karlsruhe Muusikakõrgkoolis professor Kalle Randalu klaveriklassis. Ta on esinenud kontsertidel ja festivalidel mitmel pool Eestis (sh “Klaver06” ja “Klaver08”) ning musitseerinud koos Läti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Kammerorkestri, Narva sümfooniaorkestri ja TMKK sümfooniaorkestriga.

KADRIORU LOSS on olnud läbi aegade Tallinna kroonijuveel. Piduliku ja uhke Rooma baroki stiilis keisrilossi, mida ümbritses Versailles’ eeskujul purskkaevude, hekkide ja lilleparteritega regulaaraed, rajas karge Läänemere äärde 1718. aastal Vene valitseja Peeter I. Loss nimetati tema abikaasa Katariina I auks Kadrioruks (sks Catharinenthal). Itaalia arhitekti Nicola Michetti kavandatud loss ja selle kaunistusterohke peasaal on nii Eesti kui ka kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri üks kaunimaid näiteid.

Kadrioru keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Suured muudatused lossi elus ja sisustuses toimusid 19. sajandi esimesel poolel, kui moodsaks kuurordiks kujunenud Tallinnas käisid sageli Nikolai I ja ta pere. 1920. aastatel ja vahemikus 1946–1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone. 1930. aastatel, mil lossis asus Eesti Vabariigi riigipea residents, valmisid juurdeehitised (banketisaal, talveaed) ning paljud ruumid said uue kujunduse. 2000. aastal avas loss uksed Kadrioru kunstimuuseumina, kus näidatakse Eesti suurimat Lääne-Euroopa ja vene vanema kunsti kogu.

Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.

Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu.
Korraldaja: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga

Toetajad:
Kultuuriministeerium
Eesti Kultuurkapital
Eesti Rahvusringhääling

Koostööpartnerid:
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
ERSO

Korraldaja jätab endale õiguse teha kavas täiendusi ja muudatusi.

Vaata veel:

Galerii